MEIE
Lugu
Liisa mäletab...
Esimene kohtumine toimus 1. septembril kooli trepil. Vaatasin pikalt tagasi ja ei uskunud oma õnne. Ma ei olnud ka ainuke neiu, kes Madist oli märganud ja sellepärast pidin julguse väga ruttu kokku võtma. Paari kuu pärast olime juba paar. Pärast seda oleme koos kasvanud ja maailma avastanud ning ükski vahemaa ega mure pole saanud meile takistuseks. Ma armastan Madist, sest ta paneb mind alati rohkem pingutama ja on mu parim julgustaja. Kihlumist olin ma kaua oodanud, aga see tuli ikkagi suure üllatusena. Päikeseloojang Perouladese rannakohvikus jääb mulle alatiseks meelde.
Madis mäletab...
Nõo Reaalgümnaasiumi minnes jäi Maarja-Liisa mulle kohe silma, tänu tema aktviisele ja sihikindlale tegutsemisele saime me juba gümnaasiumi alguses kokku. Koos olles oleme lõpetanud gümnaasiumi, teinud endale juhiload, saanud magistrikraadi, sisenenud tööturule, käinud avastamas uusi maailmajagusid, ületanud meeletus koguses eluteel olnud takistusi jpm.
Teadsin, et kui keegi on sind juba ligi üheksa aastat kannatanud, siis on viimane aeg teha asi ametlikuks, sest muidu võib ta veel ümber mõelda. Ma palusin Liisat endale naiseks, kuna ta täiendab mind kohtades, kus mul endal midagi puudu jääb.